Käisin ühel stiilikal. Stiiliks oli kas punast- või lillat värvi riietus. Kahjuks on minu kapis valdavalt tumedat värvi riided. Igatahes punast ega lillat sealt ei leia.
Läksin siis Endla teatri kostüümilaenutusse, sooviga sealt leida mingi sehv vastavat värvi ülikond. Vähemalt püksid lootsin sealt leida, aga ei midagi. Kena ja tubli laenutaja abiga sain vastavat värvi vene pärased rahvariided.
Pärast pidu oli ju vaja ka linnale tiir peale teha. Nii sattusingi paari sõbraga baari Apteek. Kuna aeg oli suht hiline, pigem hommik, külastajad natuke svipsis, ning mina riides just nii nagu olin, siis sain üksjagu tähelepanu
.
Olles ühes tagumistest ruumidest teretasin kaabut tõstes kõiki, kes mind uudistasid. WC-sse minnes möödus minust üks umbes minu ealine mees. Ta juurdles mind oma pilguga põgusalt. Tagasi tulles tuli juurde ja küsis: "Kust sa sellise riietuse said". Vastasin: "Teatrist laenasin." Tema selle peale: "Kus sa töötad?" Ütlesin: "pole oluline." Tema: "Kas sa töötad Postipoisis?" Vastasin: "Ma just hetk tagasi ju ütlesin, et laenasin riietuse teatrist." Tema: "Mina olen näitleja." Selle peale tõstsin naeratades kaabut ja tegin väikese kummarduse ning ütlesin: "Siin Pernau Rahwateater!" Vastuseks sain: "AA nüüd ma tean."
Kes too mees oli, ei tea ma siiani. Igatahes tema enda väitel näitleja. Äkki ta loeb meie blogi ja tudvustab end.
Arvi Miilberg
No comments:
Post a Comment