Meelis Sarv – Olen mulk ja tulnud Pärnusse Viljandist, qs
lõpetasin koolid ja sain näitlejaqtse!
Olen kaasa teinud yle 50-s etenduses erinevates teatrites ja
projektides. Aastast 2003 olen vabaqtseline.
Pelgalt teatritegemisest on mulle alati vähesex jäänud,
sestap´ tegelen ka muusika (ans. PööLoY GLääNZ), tantsu ( oma kallis naine
Cerli) ja õpetamisega (TÜ Pärnu Kolledž)!
Tihtipeale juhin erinevaid syndmusi ja viin läbi
meeleolukaid õhtuid, vahel juhtub, et pulmagi!
Armastan oma pere ja sestap´(vähemsati) pyyan neile oma
tihedas töögraafiqs ka aega leida...
Ennast iseloomustada on raske – seega las kõnelevad
luuleread:
Ma pole see kes ma olen
Pole see kellena näin
Ma ei tea kellena tulen
Ei tea kellena käin
Teatritrupi vanem - Uudo Laane
 |
| Koos tütrega ekvaatoril |
Olen elukestva õppe õppuri musternäidis, osalen pidevalt kas ühel või mitmel erineval kursusel ning proovin saadud teadmisi ka oma tegemistes kasutada. Peale ajajuhtimise kursust ei tea ma mida järsku tekkinud vaba ajaga peale hakata ning nüüd tegelen arvutikursusel omandatud teadmiste rakendamisega ka siinsamas blogis.
Näitemänguga esmakokkupuude oli mul üle 30 aasta tagasi, siis pikk paus ja nüüd jälle.
Arvi Miilberg
Olen sündinud 29.12.1974. Seega olen saanud enamuse oma haridusest ja ka esimesed töökogemused nõuka ajal. Lõpetasin põhikooli Pärnu Koidula Nimelises II Keskkoolis. Keskhariduse omandasin Pärnu Kutsekeskkoolis. Kuna tundus et inglise keele oskus on koolis vajaka jäänud, siis käisin mõned aastad tagasi end keelte koolis täiendamas. Kahjuks ikka veel ei oska!! Leiba teenin teeninduse- ning müügiga.
Enda arvates olen igav inimene. Peale Pernau Rahvateatri mul hetkel hobisid pole. Enne rahvateatri trupiga liitumist ei ole ma näitlemisega tegelenud. Liitusin trupiga oma tuttava kutsel veebruaris 2011. Liikmed Trupis on vahvad, alati lõbusad, abivalmis ja positiivse suhtumisega.
Kooli ajal meeldis raamatuid lugeda ja käia palju kinos. Kõik uued filmid tuli ju ära vaadata. PÖFF-i algusaastatel olin samuti üks külastajatest.
Vabal ajal meeldib kuulata head muusikat. Aeg-ajalt külastan mõningaid muusikafestivale. Samuti meeldib käia mõningatel üritustel, kus lihtsalt mängitakse head muusikat ja tantsitakse. Ise ma ennast tantsumeheks ei pea.
Enda arvates olen igav inimene. Peale Pernau Rahvateatri mul hetkel hobisid pole. Enne rahvateatri trupiga liitumist ei ole ma näitlemisega tegelenud. Liitusin trupiga oma tuttava kutsel veebruaris 2011. Liikmed Trupis on vahvad, alati lõbusad, abivalmis ja positiivse suhtumisega.
Kooli ajal meeldis raamatuid lugeda ja käia palju kinos. Kõik uued filmid tuli ju ära vaadata. PÖFF-i algusaastatel olin samuti üks külastajatest.
Vabal ajal meeldib kuulata head muusikat. Aeg-ajalt külastan mõningaid muusikafestivale. Samuti meeldib käia mõningatel üritustel, kus lihtsalt mängitakse head muusikat ja tantsitakse. Ise ma ennast tantsumeheks ei pea.
Kätlin Kask
Olen sündinud 1984ndal aastal. Mu ilusat lapsepõlve ja teismeiga on saatnud väikealevi elu, merekohin ja kadakalõhn. Tööinimese elu algas juba väga noorelt kurgipõldude vahel, kulges edasi teenindussfääri ja nüüdseks pean sekretär-raamatupidaja ametit. Kuskil vahepeal sai maitstud ka üliõpilase elu. Vabal ajal ... Ahjaa, vaba aega mul ei ole ehk siis tegelen veel käsitöö, fotograafia ja disainiga. Olenevalt aastaajast mahuvad sinna vahele ka kolm jotti-jooksmine, jooga, jõutrenn. Armastan huumorit, muusikat, itaalia kööki, vabadust.
Pernau Rahwateatri trupiga liitusin eelkõige seepärast, et mahendada oma ülevoolavat ja emotsioonikat iseloomu. Aga eesmärgiks on ka eneseväljendusoskuse parandamine, esinemishirmu ületamine ja oma tutvusringkonna värskendamine. Teatri leidsin juba põhikoolis. Olles üks koolitrupist, noppisin teadmisi ja avastasin, et mulle meeldib kehastuda. Olgu märgitud, et sõprade keskel on mind alati klouniks peetud (vahest punase ninaga, vahest ilma, oleneb tujust). Keskkooli ja ülikooli ajal tekkisid aga muud huvid ja teater jäi pausi peale. Õnneks avanes uus uks.
Pernau Rahwateatri trupiga liitusin eelkõige seepärast, et mahendada oma ülevoolavat ja emotsioonikat iseloomu. Aga eesmärgiks on ka eneseväljendusoskuse parandamine, esinemishirmu ületamine ja oma tutvusringkonna värskendamine. Teatri leidsin juba põhikoolis. Olles üks koolitrupist, noppisin teadmisi ja avastasin, et mulle meeldib kehastuda. Olgu märgitud, et sõprade keskel on mind alati klouniks peetud (vahest punase ninaga, vahest ilma, oleneb tujust). Keskkooli ja ülikooli ajal tekkisid aga muud huvid ja teater jäi pausi peale. Õnneks avanes uus uks.
Maary Schvede
Oma esimesed mälestused lapsepõlvest on seotud pisikese kohaga, kuid suure nimega Polli, kus möödusid toredad lasteaia aastad. Põhikooli läksin ja lõpetasin juba rannapiigana Pärnumaal ja nagu tollele ajale kombeks suundusid noored peale lõpetamist edasi õppima kas kutsekeskkoolidesse või lähimasse keskkooli. Valisin Pärnu 13 kutsekeskkooli. Kutseka lõpetamise järgsel suvel, keset vabaduse välja sõdimist suundusin mina koos haridusameti töötajaga Soome Lappajärvi ametikooli.
Õppisin mida ma õppisin, aga igapäevast leiba teenin täna välja personalitöötajana. Vabal ajal meeldib mulle lugeda, külastada kultuuriüritusi, käsitööd teha, ennast füüsiliselt vormis hoida ja muidugi laste tegemistele kaasa elada.
Mina ja näitlemine. Esimesed lavalised kogemused sain lasteaias, kus pidin mängima jõuluetenduses jänest…. Sealt ma selle nakkuse vist saingi, sest terve põhikooli aja oli meie klass kirjandusõpetaja lemmik ja igal kooliüritusel saime lavalise etteastega särada.
Kui lõpetasin eelmisel aastal Mainori kõrgkooli, siis andsin endale ja sõpradele lubaduse, et üheks minu vabaaja sisustajaks saab kas rahvatants või näitlemine. Tantsima jõudsin ühel korral, kui nägin kuulutust, mis kutsus kokku rahvateatri huvilisi.
Siin ma nüüd olengi J
Annika Kodasma
Olen kuldses keskeas Neitsi. Mulle meeldib hea nali, hea seltskond ja vingumine. Meeldiks palju reisida, aga pole veel rahapada leidnud.
Aura Mengel
Lisaks teatrile tegelen veel kunstiga, enamasti maalimisega. Hetkel peamiselt tellimustöödega, aga ka näitusematerjalide loomisega. Jällegi ala, mis õpetab nii palju.. Eelkõige iseenda kohta. Igast pintslitõmbest on midagi õppida, kui see vaid vastu võtta, kui olla piisavalt avatud. Maalimine on teraapia – täielikult minu aeg, minu vaikus, minu loomisprotsess.
Annika Kodasma
Olen kuldses keskeas Neitsi. Mulle meeldib hea nali, hea seltskond ja vingumine. Meeldiks palju reisida, aga pole veel rahapada leidnud.
Aura Mengel
Huvi näitekunsti vastu tekkis üsna varakult. Algkoolis võtsin aktiivselt osa koolinäidenditest, 14 aastaselt sattusin kogemata Pärnu Endla teatri kooliteatri truppi (tegelikult läksin katsetele sõbrannat toetama ja kätt hoidma, aga kuidagi kukkus välja lõpuks nii, et hoopis mina olin üks vastuvõetute hulgast, pälvides Kooliteatri pesamuna staatuse järgnevaiks aastaiks). Kooliteatriga tegelesin kuni gümnaasiumi lõpuni. Sellesse aega mahtus nii suuremaid kui väiksemaid ülesastumisi, suuremate ja väiksemate eneseületustega.
Näitekunst paelub mind sügavalt ja usun, et selle ala müstilised sügavused, kõrgused, laiused ja kitsaskohad võivad pakkuda tugevat elamust ja isiklikku arengut sellesse sukeldujale. Aga olen alati tundnud, et ma ei ole seda kogenud. Olen varba kastnud vaid pinnavärelusse. Ma ei ole suutnud sellesse piisavalt sügavuti minna, ei ole suutnud end piisavalt avada, piisavalt vabaks lasta, piisavalt usaldada, piisavalt olla. Tunnen, et vaatamata aastate pikkusele asjaarmastusele ja harrastamisele ei ole ma kogenud näitekunsti nii nagu seda tõeliselt sooviksin – nii nagu ma tean, et see on võimalik… Ma ei ole selle kogemisest saanud veel seda kogemust ja õppetundi, mida olen otsinud. Seda enesearengu nüanssi, mida teadlikult ja alateadlikult olen sellest otsinud. Seda pähklit, tuuma, sisu - seda kingitust, mis sellel imelisel alal on pakkuda. Vahest sellepärast ühinesingi eelmisel sügisel ilmale tulnud Pernau Rahwateatriga. Et nüüd, pärast 6 aastast pausi, olles ise küpsem, sisemiselt natuke rohkem paika loksunud, iseend paremini tundes ja mõistes, proovida uuesti… Avastada see varakamber iseendas, milleni võib viia sisemine retk näitekunsti saladuslikke radu kõndides…
Suurimateks kunstiteosteks minu elus, minu täieneval elu lõuendil, on minu lapsed. Elavad, muutuvad, arenevad suurteosed. Vaieldamatult minu loomingu tipp. Minu hingeunistuste kõrgus. Minu inglid. Ema roll on minu jaoks vaieldamatult kõige imelisem inimkogemus. Selles on kõik mõeldavad värvitoonid ja tundevarjundid, intensiivsus ja hingepuudutavus. Laste kasvatamine on eelkõige iseenda kasvatamine. Et õpetada neile, pean püüdma ise olla selles eeskujuks. Toimivad on ikkagi eeskuju, mitte vaid sõnad. Nemad on minu õpetajad ja minu püüan neile edasi anda selle hea, mis mina olen õppinud, kogenud. Nad on kaaslased minu teel, täielikult võrdsed minuga oma sünni hetkest alates. Ma ei oma neid, ma olen vaid värav, mille kaudu nad sisse astusid. Ma ei soovi neid allutada. Ma soovin nendega jagada. Nautida koos loodud elu. Olengi täiskohaga kodune emme – ja selle üle uhke
Viimased viis ja pool aastat on minu ellu aktiivselt ja järjepidevalt kuulunud ka jooga. Pärnus joogajuhendajana olen tegutsenud aasta. Üks minu eneseabi meetoditest nii füüsiliselt kui vaimselt, üks minu igapäevaelu osadest, tasakaalustaja, üleüldse üks ütlemata tore ala. Jooga on minu elustiili valik.
Märksõnad: Emadus, kunst, teater, sisemistel radadel rändamine, rännaku meetod, EMF - tehnika, silva meetod, jooga, mediteerimine, viie rütmi tants, kõhutants, ratsutamine, loodus, matkamine, näpud kodumaa mullas, näputöö, lugemine, kirjutamine, klaver, leivaküpsetamine, indiaanikultuur, kodusünnitus, Eestimaa, Elu ilu, jpm.
Moto: „We are not human beings on a spiritual journey. We are spiritual beings on a human journey “ – Stephen R. Covey –
Kristi Kais
Kirjutan teile esimest korda...
Minu nimi on Kristi ja olen põline pärnakas. Mõned korrad olen küll kodulinna tolmu taldadelt maha raputanud, aga alati siia kuidagi saatuse tahtel tagasi jõudnud.
Oma esinemise karjääri alustasin Pärnu 15. lastepäevakodust, kus ei läinud mööda ühtegi üritust, kus ma poleks laulnud, tantsinud või nn näidelnud;). Kooliteele asusin koos laulmise ja muusikaga 4. Keskkooli. Õppisin klaverit ja plokkflööti, aga kumbki pill ei olnud minu jaoks ja nii nad sinna kuhugi unustusse ongi jäänud. Pigem hakkasin ühel hetkel jalkat mängima ja tegin seda kokku 10 aastat. Muusika jäi minu kõrvale nii palliplatsil kui ka gümnaasiumiski. Lisandus ka sõnakunst kooliteatris. Menukad etendused koolirahvale, pööraselt lõbusad koolipeod, koolibändis laulmine, oma bändi loomine – elu parimad kolm aastat!!!
Tänast päeva lahutavad eelnevatest vaid mõned ülikooliaastad Tallinnas, emaks saamine ja pedagoogi töö Vändras. Ahjaa, Vändras proovisin ära ka näitejuhi ameti, tuues õpilastega lavale Andrus Kiviräha “Vapra keefiri”.J
Hetkel maitsen riigileiba ja teenin Eesti rahvast!
Aeg, mis jääb töö ja töö vahele, kuulub kas perele või käsitööle. Noh, viimasel ajal rohkem viimasele.J
Eks Rahwateatrisse sattusin ikka kah saatuse tahtel ja hea sõbra kaasabil. Tänud neile! Siin on mõnus koht, kus akusid laadimas käia ja unustada kogu ülejäänud maailmJ
Tauno Suluste
Olen sündinud 1983. aastal Pärnus, lõpetanud siin keskkooli ning teeninud ka Eesti Kaitseväes. Pärast Kaitseväge sukeldusin ärisse. Nüüdseks olen tegelenud ettevõtlusega juba üheksa aastat, lubamata endale puhkust ja järelemõtlemisaega. Ikka on olnud tunne, et veel rohkem pingutades jõuan kusagile välja, et tulevikus on siis kergem. Paraku olen jõudnud tõdemuseni, et jõuda pole tegelikult kusagile - elu toimub siin ja praegu.
Elu käib ka Pernau Rahwateatris. Arvan, et olen tänu sellele hobile avastanud eneses uusi külgi ja varjatud andeid. Tunnen end oluliselt enesekindlamana, naudin seda hobi ja seltskonda nagu oma igapäevatöödki.
Elu käib ka Pernau Rahwateatris. Arvan, et olen tänu sellele hobile avastanud eneses uusi külgi ja varjatud andeid. Tunnen end oluliselt enesekindlamana, naudin seda hobi ja seltskonda nagu oma igapäevatöödki.
******************************
Laura Arum
Kunst, teater ja võõramaised kultuurid on olnud minu kirg ja arm põhikooli lõpust peale. Sestap gümnaasiumitee kulguski muusika- ja teatrikallakuga klassis väga omanäoliste inimeste seas. Peale selle osalesin solistiõpes, Kunstide Maja Saabastega Kassi Teatris ning õppisin kunstikoolis. Vaatamata ülikooliaastatele ning õpetaja ja psühholoogi tööle on minuga alati käinud kaasas teater, kunst, SEIKLUSED ning tegutsemine käsikäes põnevate persoonidega. Teatrit teen aga põhiliselt nö kaadri taga, juhendades Pärnu Muusikakambris noorteteatrit.
Miks Pernau Rahwateater? Aga seepärast, et maitsta teatrirõõme mitte ainult kulisside tagant, vaid ka laval.
Minu kireks on veel reisimine ja seda mitte turismireisiga turistide meelispaikadesse sõites, vaid minnes omal käel võõrasse keskkonda, keeleruumi ja oludesse, kus seiklustel pole piire ja hakkama saamine sõltub vaid iseendast. Sealt saan mina oma adrenaliini ja rahuldatud vajaduse õppida tundma kaugete kultuuride inimeste psühholoogiat, tavasid ning kõike seda, mis tundub alguses nii kauge.
Armastan ülekõige inimesi ja seda igas kultuuris. Jälgin neid ja olen üks nende seast.
******************************
Jaak Eamets
Olen sündinud Sindis 24.10.1960. Lõpetanud Sindi Keskkooli ja õppinud Tallinna Pedagoogilises Instituudis tantsujuhtimist ning Võru Tehnikumis puidu eriala. Töötanud olen meistrina, trükkalina, fotograafina, baarmenina ja ristsõnade koostajana. Hetkel AS Ruukki-s laotöölisena. Mul on kolm täiskasvanud tütart ja üks tütrepoeg.
Minu huvialadeks on kollektsioneerimine (margid, mündid, paberrahad, postkaardid, ümbrikud. Aitan müüa ja annan nõu, mida ja kuidas koguda. Samuti huvitun kunstist. Kogun kunstialaseid raamatuid. Lahendan ka sudokusid ja muid loogika ülesandeid. Kui soovite mälumängu läbi viia - aitan! Kooli ajal tegelesin spordiga - kergejõustik, korvpall, kabe.
Esinemiskogemus tuli juba 2st klassist ja seda just tantsualal - rahvatants ja vabariiklikul tasemel võistlustants. Lisaks tantsule laulsin segakooris ja poiste ansamblis, orkestris mängisin trummi.
Esimeseks näidendiks oli Sindi kooli näiteringis "Timur ja tema meeskond". Võidetud sai enamus luuletuste lugemise võistlusi. Kuulusin ka näiteringi "Viisnurk", kus sai tegutsetud kümmekond aastat. Saavutasin mitmeid laureaadi tiitleid. Kolmel suvel olen kaasa teinud Pärnu teater "Endla" suvelavastustes.
Ei ole kunagi tahtnud näitlejaks saada, kuid esinemiskogemus on mind palju elus aidanud.
********************************************
Aino Värbu
Olen sündinud esimesel aprillil, aastaarvu ei mäleta aga see ei ole ka oluline. Oma elus olen läbi löönud ikka nalja ja naeruga. Juhtinud pikka aega Pärnumaa Spordikooli, korraldan laatu ja suvepäevi, mängin jõuluvana, või seda jõulumemme ning osalen suurima naudinguga Pernau Rahwateatri tegemistes. Minu lemmikloosung: "Hingesoojust ja päiksesära südamesse alati...!"
********************************************
Raivo Siitan
Sündinud Pärnumaal, õppikud Sindi Keskkoolis. Edasine õping toimus Sindi 7 KKK, kus osalesin kolm aastat ka näiteringi tegemistes. Nüüd siis, peale väikest pausi Pernau Rahwateater.
********************************************
Marko Välb
Ma olen tegelikult põline Revali kodanik, ainult kaks viimast aastat siin Pärnus elanud ja enne seda 17 aastat Nõmmel, paljud küsivad, et miks jne... mina vastan, et ju siis nii oli vaja ja elus ju ikka nii, et õiged asjad õigel ajal toimuvad ja ikka asjad juhtuvad minu ümber ja minu lähedal:)
Mu ema mulle teatas, et Maalehes kuulutus ja siis ma läksin ja siis pandi mind seda ühte peaosa tegema:) Vastutus on karm aga samas tunne muidugi vägev, kui hakkama saad:)
Inimesed, keda kohtasin siin teatris on kõik lausa supertegelased!
Tänud kõigile oma olemasolemise eest!:)
Tähendab, et juhtugu mis juhtub siin elus, see peab juhtuma aga mina tänan Loojat, kes selle värgi kokku on keerutanud:)
*******************************************
Triinu Palmiste
Ma olen mitu, mitu aastat tantsinud rahva-ja showtantsu, laulnud kooli kooris ,õppinud kaks aastat kitarri, osalenud kunstiringis.
Vabal ajal meeldib mulle lugeda, külastada kultuuriüritusi, kodumaad ja tema naabreid avastada, sõpradega lauamänge mängida, grillida või käija klubis, rahvamajas tantsimas.
Huvi teatri tegemise vastu tekkis mullu suvel. Nägin vähemalt 10 korda etendust „Pruutide Kool“ ja iga korraga tekkis aina suurem tung joosta lavale. Suvi koos etendustega sai läbi , aga kirg teatri vastu oli aina kasvanud ja kasvanud .
Nii ma otsisin ja ma leidsin ta „ PERNAU RAHWATEATRI. „
Siin ma nüüd olen ja ma naudin iga koosviibimist, inimest ja juhendaja Meelis Sarv`e juhendamist.
